Kunagi 10-11 klassis sundis inka õpetaja selle pähe õppima..oi oi kui pahased olime, tegemist ikka raske inglise keelega ja tervelt 4 salmi..aga nüüd vupsab see nii tihti ja nii erinevates olukordades pähe, ja nii hea meel, et selgeks õppisin
..............
Two roads diverged in a yellow wood,
and I - I took the one less travelled by,
and that has made all the diference
Thursday, May 31, 2007
Friday, May 25, 2007
Tegelikult oleme kõik tugevad
Mis on nõrkus?
Miks on nõrkus meie ühiskonnas taunitav?
Kindlasti ei ole nõrk olemine kellegi jaoks eesmärk ja nõrkushetke läbielaja pole kellegi eeskuju. Mõeldes oma tutvusringkonnale avastasin, et pean kõiki-kõiki omamoodi väga tugevateks inimesteks. Ja tahan pidada ka ennast selliseks. Kuid tegelikult on ju naeruväärne mõelda, et need minu tuttavad ja sõbrad ei ole mitte kunagi nõrgad. Me kõik oleme inimesed, ning kõigil on oma nõrkushetked. Asi on hoopis selles, kuidas erinevad inimesed need lahendavad, kuidas nõrkushetkele reageerivad.
Täna ma olin nõrk, mõtlesin rumalusi, tegin rumaluse. See on nõrkus. Nõrkus mis on taunitav, mille ilmnemisel oleks õige pea liiva alla peata, mitte kauaks muidugi, kuid vähemalt üritada teha nii et keegi ei märka..miks küll on seda vaja?Ja kas üldse tegelikult?
Minu vastus on jah. Igal inimesel on oma nõrkused, iga inimene mõtleb mingi hetk, et täna lihtsalt ei lähe ja kõik. Ja siis on kaks võimalust. Tuleb reaalselt hinnata olukorda ja otsustada kas lugu on tõesti nii hull, et see miski tähtis tuleks edasi lükata või öelda endale, et endasse tuleb uskuda ja võidelda lõpuni. Mõlemad variandid on ok. Kuid valik peab olema teadlik ja läbimõeldud, nii et abstraktne tähtis miski siiski tehtud saaks.
Kas ma kavatsen pea liiva alla peita?EI. Ma ei ole nõrkuste üle uhke. Kuid ma tunnistan neid. Ja kavatsen nendega võidelda. Ja ma teen enda ülesandeks antud konkreetse asja hästi lõpule viia, kuid võtan endale natuke aega selle läbimõtlemiseks.
Tegelikult pole tõeliselt taunitavad mitte nõrkushetked, vaid nendest mitte ülesaamine. Shit happens. Get over. Ei, see pole nii lihtne, kindlasti mitte. See on väga raske. Kuid tuleb püüda, sest lõppude lõpuks pole miski teostamatu.
Nõrkus on minu arvates hetk mis esineb aeg-ajalt igaühe elu.
Olgem tugevad:)
Miks on nõrkus meie ühiskonnas taunitav?
Kindlasti ei ole nõrk olemine kellegi jaoks eesmärk ja nõrkushetke läbielaja pole kellegi eeskuju. Mõeldes oma tutvusringkonnale avastasin, et pean kõiki-kõiki omamoodi väga tugevateks inimesteks. Ja tahan pidada ka ennast selliseks. Kuid tegelikult on ju naeruväärne mõelda, et need minu tuttavad ja sõbrad ei ole mitte kunagi nõrgad. Me kõik oleme inimesed, ning kõigil on oma nõrkushetked. Asi on hoopis selles, kuidas erinevad inimesed need lahendavad, kuidas nõrkushetkele reageerivad.
Täna ma olin nõrk, mõtlesin rumalusi, tegin rumaluse. See on nõrkus. Nõrkus mis on taunitav, mille ilmnemisel oleks õige pea liiva alla peata, mitte kauaks muidugi, kuid vähemalt üritada teha nii et keegi ei märka..miks küll on seda vaja?Ja kas üldse tegelikult?
Minu vastus on jah. Igal inimesel on oma nõrkused, iga inimene mõtleb mingi hetk, et täna lihtsalt ei lähe ja kõik. Ja siis on kaks võimalust. Tuleb reaalselt hinnata olukorda ja otsustada kas lugu on tõesti nii hull, et see miski tähtis tuleks edasi lükata või öelda endale, et endasse tuleb uskuda ja võidelda lõpuni. Mõlemad variandid on ok. Kuid valik peab olema teadlik ja läbimõeldud, nii et abstraktne tähtis miski siiski tehtud saaks.
Kas ma kavatsen pea liiva alla peita?EI. Ma ei ole nõrkuste üle uhke. Kuid ma tunnistan neid. Ja kavatsen nendega võidelda. Ja ma teen enda ülesandeks antud konkreetse asja hästi lõpule viia, kuid võtan endale natuke aega selle läbimõtlemiseks.
Tegelikult pole tõeliselt taunitavad mitte nõrkushetked, vaid nendest mitte ülesaamine. Shit happens. Get over. Ei, see pole nii lihtne, kindlasti mitte. See on väga raske. Kuid tuleb püüda, sest lõppude lõpuks pole miski teostamatu.
Nõrkus on minu arvates hetk mis esineb aeg-ajalt igaühe elu.
Olgem tugevad:)
Wednesday, May 23, 2007
piiritus versus vesi ehk mis on viin?
Viinaklaasis näeb optimist 40% piiritust, pessimist aga 60% vett.
Tuesday, May 22, 2007
ENList ja muust:)
Nonii..:)
Ma pole juba päris natuke aega kirjutanud, suures osas selle pärast, et sess on ja hullus peal.
Aga täna tegelikult olen teinud vahepeal ka natuke ägedaid asju:)
Nt laupäeval käisime Liise, Sireti ja Cristoga ENLi sünnipäevaüritusel;) Selline fancy värk mis mõnel juhul võiks täitsa igav olla aga õigete inimestega on kõik lahe;) Seal vaadates nimekirja organisatsioonidest tekkis tahtmine liituda veel selle ja tolle ja kolmandaga;)..kõike muidugi ei saa, aga vahest ma üllatun kuidas üks asi mille olen ette võtnud on avanud üha järgmisi ja järgmisi uksi. Hmm;) Kui ma poleks pätakana peotantsu tantsinud, poleks salsa trenni vist läinud, kui poleks salsa trenni läinud poleks AIESECi sattunud, ja kui poleks sinna sattunud, kes ma siis praegu ülde oleks???:) Kui oleks kõigist neist asjadest mööda läinud siis nii paljude huvitavate ja kallite inimesega polekski tuttavaks saanud. Olen vist lihtsalt häppi häppi, et mul on selline elu, nagu ta on!!!!Aga jah, nagu ütles Coelho, igal pool on märke, neid tuleb vaid märgata..mina igaljuhul püüan..:)
Nii et: organisatisoonidest-->neid kavatsen veel päris natuke uurida:)
muahh;)
Ma pole juba päris natuke aega kirjutanud, suures osas selle pärast, et sess on ja hullus peal.
Aga täna tegelikult olen teinud vahepeal ka natuke ägedaid asju:)
Nt laupäeval käisime Liise, Sireti ja Cristoga ENLi sünnipäevaüritusel;) Selline fancy värk mis mõnel juhul võiks täitsa igav olla aga õigete inimestega on kõik lahe;) Seal vaadates nimekirja organisatsioonidest tekkis tahtmine liituda veel selle ja tolle ja kolmandaga;)..kõike muidugi ei saa, aga vahest ma üllatun kuidas üks asi mille olen ette võtnud on avanud üha järgmisi ja järgmisi uksi. Hmm;) Kui ma poleks pätakana peotantsu tantsinud, poleks salsa trenni vist läinud, kui poleks salsa trenni läinud poleks AIESECi sattunud, ja kui poleks sinna sattunud, kes ma siis praegu ülde oleks???:) Kui oleks kõigist neist asjadest mööda läinud siis nii paljude huvitavate ja kallite inimesega polekski tuttavaks saanud. Olen vist lihtsalt häppi häppi, et mul on selline elu, nagu ta on!!!!Aga jah, nagu ütles Coelho, igal pool on märke, neid tuleb vaid märgata..mina igaljuhul püüan..:)
Nii et: organisatisoonidest-->neid kavatsen veel päris natuke uurida:)
muahh;)
Sunday, May 13, 2007
Üks päev geodeesiapraktikandi elust
Nonii
Olen praktikal, ja pole üldse saanud mahti muid asju ajada, muu hulgas ka siia miskit kirjutada.
Ükspäev hakkasin mõttes pärast 9,5 tunnist tööpäeva surmväsinuna filosofeerima.
Miks valivad naised mehelikud ametid? Nt minu joaks on huvitav fakt, et minu nii-öelda brigaadi ülem ütles, et ta pole 15 aasta jooksul näinud ühtegi meessoost kraanajuhti, seda tööd teevad tavaliselt naised. Hmm, alguses oli kahtlane kuulda kuskilt ehitusplatsilt mingeid hüüdeid "Faina, tellingud lähevad sinna poole", või järjekordse tugevamat sorti tuuleiili möödudes meeskodaniku rahustava häälega hüüdmas "Tanechka, veel natuke" ja päis pull oli üks lugu mida räägiti, kuidas üks naissoost kraanajuht oli päevitanud topless kuskil kesklinnas kraanat juhtides, ja keegi oli Ühispanga hoonest pilti teinud, ja pärast avaldati Linnalehes. Daamike oli hakkanud paanitsema a la "ma korralik pereema". Mis sunnib kõiki neid Tanechkasid sinna kraanat juhtima?
Näiteks minu tänane tööpev nägi välja nii:
8.00 korjab brigaadiülem minu, veel kaks praktikanti ja ühe kahtlase habemiku välimusega kuid üsnagi asjalikku geodeedi auto peale ja hakkab sõit esimesele objektile, valatakse vundamenti, selleks tuleb armatuuri telgpunktid ära märkida. Minu tänases brigaadis on üks praktikant nii umbes kümnendat päeva ja teine nii umbes kaheksandat, ma ise kolmandat. Ehk siis tunnen end äpuna:S:D. Niisiis asun ise tahhümeetri taha ja olen mõõtja, kuigi brigaadiülem vaatab mu initsiatiivi kahtlevalt. Ehitusplatsil on palju lärmi ja tuleb hüüda et nüüd punkt jääb kaks senti sinna lähemale, ja 3 milli paremale vms, seni kuni täitsa paigas. Poisid ikka hüüavad niisama või karjuvad üle, aga ma vist nii valjusti ei jaksa karjuda, raadio telefon või mis iganes selle vidina nimi on pistetakse kätte. Enamvähem saan hakkama, kuni mingil hetkel läheb nurk liiga väikseks ja minusugune ometi mitte sugugi nii lühike inimene ei ulatu enam masinani nii nagu ta üles on pandud, teine praktikant tuleb asemele. Mul on väikesed süümekad..kuigi ma ei saa ju pikemaks kasvada eks ole:S:)
Järgmine objekt.. see on hetkel neljakorruseline kuid kuuekorruseliseks saada tahtev maja, meil tuleb märkida paneelide nurgakohad. Võtan kogu oma kõrgusekartuse kokku ja peidan sinna kust teda enam ei tunne, kuigi lapsena julgesin ainult mööda seinu koolis käija, ja kehka õpetaja isegi teadis, et kardan kõrgust paaniliselt, nii et mingit loomingulist rööpakava pole ma kunagi suutnud esitada. Aga jah, kõrgusekartusele siin elus ruumi pole, ütlen endale, panen kaska pähe ja läheb redelitest ronimiseks, seisan siis kuskil täitsa ääre kõrval, ja korraga märkan et ehk ei kardagi. Kuid alla ronida on jälle hirmus:S:D üks poolteist tundi jälle märgime punkte.
Siis veel üks objekt, selle koha pealt on kogu brigaad juba nõus, see on lihtsalt jube(ehitajate keeli porno;). Kaevuri juht jalutab möödaobjekti, siis võtab ja hakkab kaevama, kaevad kanalisatsiooniluugi maha, mingi "nachalnik stolbika" tuleb taga sõimlema jne..kaaos ühesõnaga. Väljakutsest hoolimata on eeltöö meie töö võimaldamiseks tegemata, nii et lähme järgmisele objektile, tegemist ühe põneva majaga kus kõik seinad vist valatud, mitte blokkidest, üks isegi kumer. Märgime põrandale ja seintele trepipunktid.
Vahepeal Tallinna Autobussikoondise sööklasse, see tähendab et täna on hea päev, isegi süüa saab;), ja siis edasi. Veel üks kumerate seintega põnev maja, siis jälle see pornoobjekt:) , kus ikka miskit pole valmis, lähme uuesti ära. Sõidu ajal vist need pornomehed helistavad ja ütlevad, et kas te ikka tulete õhtul veel. Muidugi iga väljakutse maksab, ja huvitav kes tellija on? Pole kindel aga kuna tegemist teedeehitusobjektiga siis vist riik. Siis veel üks objekt. Kõik asjad paiknevad muidugi linna eri otstes, ja oma ajaportsu seisame ummikutes ka. Aga umbes nüüd on asi läbi, kell 17.34 saan Kristiine ristmikul maha ja veeren tipatapa poolsurnult hipodroomi poole ja sealt koju. Vässu. Getting things done koolitusele ei jõudnud lihtsalt, ei ajaliselt ega füüsiliselt.
Üritan võtta kokku learning pointid. Kahtlemata neid on. Aga väsimus on nii suur et küsin endalt õpitu nautimise asemel kuidas ometi võisin olla nii totu ja uskuda, et jäängi siia kogu suveks:S:S:DTotu:)
Niisiis küsin endalt mida teen mina selles maailmas, kus peategelased on enamvähem kõik ühte nägu, füüsilisest tööst meeletult tugevad, T-särgikujuliste päevitusrantidega ja tolmuse näoga mehed, kelle välimus viitab, et nad võiksid olla lihtsalt tavalised prükkarid, kes ostsid oma ülikulunud Nike püksid kaltsukast, ja vaid käel on neil miskipärast Rolexit meenutav asjandus. Kuidas sobin aga mina sinna maailma, ja kas sobingi?
Aga järgmine hetk ma mõtlen kuidas ma ikkagi naudin neid vastuseid, mis ma oma ehk kohati totulikele küsimustele sain, kuidas ma naudin mõtteid oma erialast, ja korraga on kõik jälle hästi, ma olen jälle see sama inimene kes tunneb, et maailm on valla ja elu on ilus ja sel hetkel võiks ma vanduda, et ma naudin iga hingetõmmet, välja arvatud vist siis kui magan nagu nott välja oma ehituskogemusi, või noh siis ka aga alateadlikult;)
Niipalju siis heietamisest, nüüd AIESECi järgimise aasta planeerimise juurde:)
Elagu töösipelgad!!:)....aga siiski, ükspäev saab must sipelgate boss:)
Olen praktikal, ja pole üldse saanud mahti muid asju ajada, muu hulgas ka siia miskit kirjutada.
Ükspäev hakkasin mõttes pärast 9,5 tunnist tööpäeva surmväsinuna filosofeerima.
Miks valivad naised mehelikud ametid? Nt minu joaks on huvitav fakt, et minu nii-öelda brigaadi ülem ütles, et ta pole 15 aasta jooksul näinud ühtegi meessoost kraanajuhti, seda tööd teevad tavaliselt naised. Hmm, alguses oli kahtlane kuulda kuskilt ehitusplatsilt mingeid hüüdeid "Faina, tellingud lähevad sinna poole", või järjekordse tugevamat sorti tuuleiili möödudes meeskodaniku rahustava häälega hüüdmas "Tanechka, veel natuke" ja päis pull oli üks lugu mida räägiti, kuidas üks naissoost kraanajuht oli päevitanud topless kuskil kesklinnas kraanat juhtides, ja keegi oli Ühispanga hoonest pilti teinud, ja pärast avaldati Linnalehes. Daamike oli hakkanud paanitsema a la "ma korralik pereema". Mis sunnib kõiki neid Tanechkasid sinna kraanat juhtima?
Näiteks minu tänane tööpev nägi välja nii:
8.00 korjab brigaadiülem minu, veel kaks praktikanti ja ühe kahtlase habemiku välimusega kuid üsnagi asjalikku geodeedi auto peale ja hakkab sõit esimesele objektile, valatakse vundamenti, selleks tuleb armatuuri telgpunktid ära märkida. Minu tänases brigaadis on üks praktikant nii umbes kümnendat päeva ja teine nii umbes kaheksandat, ma ise kolmandat. Ehk siis tunnen end äpuna:S:D. Niisiis asun ise tahhümeetri taha ja olen mõõtja, kuigi brigaadiülem vaatab mu initsiatiivi kahtlevalt. Ehitusplatsil on palju lärmi ja tuleb hüüda et nüüd punkt jääb kaks senti sinna lähemale, ja 3 milli paremale vms, seni kuni täitsa paigas. Poisid ikka hüüavad niisama või karjuvad üle, aga ma vist nii valjusti ei jaksa karjuda, raadio telefon või mis iganes selle vidina nimi on pistetakse kätte. Enamvähem saan hakkama, kuni mingil hetkel läheb nurk liiga väikseks ja minusugune ometi mitte sugugi nii lühike inimene ei ulatu enam masinani nii nagu ta üles on pandud, teine praktikant tuleb asemele. Mul on väikesed süümekad..kuigi ma ei saa ju pikemaks kasvada eks ole:S:)
Järgmine objekt.. see on hetkel neljakorruseline kuid kuuekorruseliseks saada tahtev maja, meil tuleb märkida paneelide nurgakohad. Võtan kogu oma kõrgusekartuse kokku ja peidan sinna kust teda enam ei tunne, kuigi lapsena julgesin ainult mööda seinu koolis käija, ja kehka õpetaja isegi teadis, et kardan kõrgust paaniliselt, nii et mingit loomingulist rööpakava pole ma kunagi suutnud esitada. Aga jah, kõrgusekartusele siin elus ruumi pole, ütlen endale, panen kaska pähe ja läheb redelitest ronimiseks, seisan siis kuskil täitsa ääre kõrval, ja korraga märkan et ehk ei kardagi. Kuid alla ronida on jälle hirmus:S:D üks poolteist tundi jälle märgime punkte.
Siis veel üks objekt, selle koha pealt on kogu brigaad juba nõus, see on lihtsalt jube(ehitajate keeli porno;). Kaevuri juht jalutab möödaobjekti, siis võtab ja hakkab kaevama, kaevad kanalisatsiooniluugi maha, mingi "nachalnik stolbika" tuleb taga sõimlema jne..kaaos ühesõnaga. Väljakutsest hoolimata on eeltöö meie töö võimaldamiseks tegemata, nii et lähme järgmisele objektile, tegemist ühe põneva majaga kus kõik seinad vist valatud, mitte blokkidest, üks isegi kumer. Märgime põrandale ja seintele trepipunktid.
Vahepeal Tallinna Autobussikoondise sööklasse, see tähendab et täna on hea päev, isegi süüa saab;), ja siis edasi. Veel üks kumerate seintega põnev maja, siis jälle see pornoobjekt:) , kus ikka miskit pole valmis, lähme uuesti ära. Sõidu ajal vist need pornomehed helistavad ja ütlevad, et kas te ikka tulete õhtul veel. Muidugi iga väljakutse maksab, ja huvitav kes tellija on? Pole kindel aga kuna tegemist teedeehitusobjektiga siis vist riik. Siis veel üks objekt. Kõik asjad paiknevad muidugi linna eri otstes, ja oma ajaportsu seisame ummikutes ka. Aga umbes nüüd on asi läbi, kell 17.34 saan Kristiine ristmikul maha ja veeren tipatapa poolsurnult hipodroomi poole ja sealt koju. Vässu. Getting things done koolitusele ei jõudnud lihtsalt, ei ajaliselt ega füüsiliselt.
Üritan võtta kokku learning pointid. Kahtlemata neid on. Aga väsimus on nii suur et küsin endalt õpitu nautimise asemel kuidas ometi võisin olla nii totu ja uskuda, et jäängi siia kogu suveks:S:S:DTotu:)
Niisiis küsin endalt mida teen mina selles maailmas, kus peategelased on enamvähem kõik ühte nägu, füüsilisest tööst meeletult tugevad, T-särgikujuliste päevitusrantidega ja tolmuse näoga mehed, kelle välimus viitab, et nad võiksid olla lihtsalt tavalised prükkarid, kes ostsid oma ülikulunud Nike püksid kaltsukast, ja vaid käel on neil miskipärast Rolexit meenutav asjandus. Kuidas sobin aga mina sinna maailma, ja kas sobingi?
Aga järgmine hetk ma mõtlen kuidas ma ikkagi naudin neid vastuseid, mis ma oma ehk kohati totulikele küsimustele sain, kuidas ma naudin mõtteid oma erialast, ja korraga on kõik jälle hästi, ma olen jälle see sama inimene kes tunneb, et maailm on valla ja elu on ilus ja sel hetkel võiks ma vanduda, et ma naudin iga hingetõmmet, välja arvatud vist siis kui magan nagu nott välja oma ehituskogemusi, või noh siis ka aga alateadlikult;)
Niipalju siis heietamisest, nüüd AIESECi järgimise aasta planeerimise juurde:)
Elagu töösipelgad!!:)....aga siiski, ükspäev saab must sipelgate boss:)
Thursday, May 3, 2007
anekdoot või elu filosoofia??:D
Üks professor pidas ülikoolis loengut. Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega. Kas purk on nüüd kive täis, küsis ta tudengitelt. Jaa, vastasid tudengid. Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need ettevaatlikult suurte kivide vahele. Kas purk on täis, küsis ta uuesti. Jah, vastasid tudengid jälle. Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased naerma, sest ka liiv oli ju purki mahtunud. Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu, ütles professor. Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad: perekond, lapsed, tervis jne - tähendab kõik see, mis juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab teie elu sellegipoolest. Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö, auto, korter. Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks. Nõndasamuti on eluga: kui te täidate oma elu väikeste ja tühiste asjadega, siis ei ole seal enam ruumi suurte ja oluliste asjade jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral arsti juures. Töö, kodukoristamine ja muu kivipuru ja liiva jaoks jätkub ju alati ruumi. Täitke oma elu suurte kividega, ülejäänu on ju ainult liiv! Siis vaatas professor veel kord tudengite poole ja võttis kotist välja ühe õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja liivaga täidetud purki, pöördus siis saali poole ja ütles: aga moraal on see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal ruumi veel ühe õlle jaoks!
oehhh:S:D
Ojaa noor telliskivide laduja..elu on ikka äge küll, eriti läheneva sessi tõttu..pole kohe üldse ime kui ma midagi kahtlast neil päevil teen, sest ..hmm;);) ...ütleme nii et olen end lolliks geodeseerinud nii, et Jaapan oleks mulle hetkel küll ainus sobiv koht:D
Aga positiivsust on siis nii palju, et eilse seisuga sai visuaalne kommunikatsioon arvestatud, see tähendab mul on 1,5 ainepunkti. Dämit:)
Kõik on veel ees:)))
Kalli kaaskannatajatele ja muidu sõpradele:)
Aga positiivsust on siis nii palju, et eilse seisuga sai visuaalne kommunikatsioon arvestatud, see tähendab mul on 1,5 ainepunkti. Dämit:)
Kõik on veel ees:)))
Kalli kaaskannatajatele ja muidu sõpradele:)
Wednesday, May 2, 2007
some motivation?Yes:)
Hakkasin mõtlema, mis inimesi tegelikult inspireerib/motiveerib..täiesti juhuslikud asjad. Mõni vestlus, mõni inimene, mõni tegu..mina näiteks sain just niii palju inspiratsiooni ja motivatsiooni..lihtsalt aitäh:))
Põrgu küll, elu on ilus:)
ja veel ilusam siis kui algab nii kui Säinas kirjutas:
http://www.youtube.com/watch?v=phL0RLKL8bc
:)))))))))
Põrgu küll, elu on ilus:)
ja veel ilusam siis kui algab nii kui Säinas kirjutas:
http://www.youtube.com/watch?v=phL0RLKL8bc
:)))))))))
Subscribe to:
Posts (Atom)