Mis on nõrkus?
Miks on nõrkus meie ühiskonnas taunitav?
Kindlasti ei ole nõrk olemine kellegi jaoks eesmärk ja nõrkushetke läbielaja pole kellegi eeskuju. Mõeldes oma tutvusringkonnale avastasin, et pean kõiki-kõiki omamoodi väga tugevateks inimesteks. Ja tahan pidada ka ennast selliseks. Kuid tegelikult on ju naeruväärne mõelda, et need minu tuttavad ja sõbrad ei ole mitte kunagi nõrgad. Me kõik oleme inimesed, ning kõigil on oma nõrkushetked. Asi on hoopis selles, kuidas erinevad inimesed need lahendavad, kuidas nõrkushetkele reageerivad.
Täna ma olin nõrk, mõtlesin rumalusi, tegin rumaluse. See on nõrkus. Nõrkus mis on taunitav, mille ilmnemisel oleks õige pea liiva alla peata, mitte kauaks muidugi, kuid vähemalt üritada teha nii et keegi ei märka..miks küll on seda vaja?Ja kas üldse tegelikult?
Minu vastus on jah. Igal inimesel on oma nõrkused, iga inimene mõtleb mingi hetk, et täna lihtsalt ei lähe ja kõik. Ja siis on kaks võimalust. Tuleb reaalselt hinnata olukorda ja otsustada kas lugu on tõesti nii hull, et see miski tähtis tuleks edasi lükata või öelda endale, et endasse tuleb uskuda ja võidelda lõpuni. Mõlemad variandid on ok. Kuid valik peab olema teadlik ja läbimõeldud, nii et abstraktne tähtis miski siiski tehtud saaks.
Kas ma kavatsen pea liiva alla peita?EI. Ma ei ole nõrkuste üle uhke. Kuid ma tunnistan neid. Ja kavatsen nendega võidelda. Ja ma teen enda ülesandeks antud konkreetse asja hästi lõpule viia, kuid võtan endale natuke aega selle läbimõtlemiseks.
Tegelikult pole tõeliselt taunitavad mitte nõrkushetked, vaid nendest mitte ülesaamine. Shit happens. Get over. Ei, see pole nii lihtne, kindlasti mitte. See on väga raske. Kuid tuleb püüda, sest lõppude lõpuks pole miski teostamatu.
Nõrkus on minu arvates hetk mis esineb aeg-ajalt igaühe elu.
Olgem tugevad:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment