Üks päev geodeesiapraktikandi elust

Nonii

Olen praktikal, ja pole üldse saanud mahti muid asju ajada, muu hulgas ka siia miskit kirjutada.

Ükspäev hakkasin mõttes pärast 9,5 tunnist tööpäeva surmväsinuna filosofeerima.

Miks valivad naised mehelikud ametid? Nt minu joaks on huvitav fakt, et minu nii-öelda brigaadi ülem ütles, et ta pole 15 aasta jooksul näinud ühtegi meessoost kraanajuhti, seda tööd teevad tavaliselt naised. Hmm, alguses oli kahtlane kuulda kuskilt ehitusplatsilt mingeid hüüdeid "Faina, tellingud lähevad sinna poole", või järjekordse tugevamat sorti tuuleiili möödudes meeskodaniku rahustava häälega hüüdmas "Tanechka, veel natuke" ja päis pull oli üks lugu mida räägiti, kuidas üks naissoost kraanajuht oli päevitanud topless kuskil kesklinnas kraanat juhtides, ja keegi oli Ühispanga hoonest pilti teinud, ja pärast avaldati Linnalehes. Daamike oli hakkanud paanitsema a la "ma korralik pereema". Mis sunnib kõiki neid Tanechkasid sinna kraanat juhtima?

Näiteks minu tänane tööpev nägi välja nii:

8.00 korjab brigaadiülem minu, veel kaks praktikanti ja ühe kahtlase habemiku välimusega kuid üsnagi asjalikku geodeedi auto peale ja hakkab sõit esimesele objektile, valatakse vundamenti, selleks tuleb armatuuri telgpunktid ära märkida. Minu tänases brigaadis on üks praktikant nii umbes kümnendat päeva ja teine nii umbes kaheksandat, ma ise kolmandat. Ehk siis tunnen end äpuna:S:D. Niisiis asun ise tahhümeetri taha ja olen mõõtja, kuigi brigaadiülem vaatab mu initsiatiivi kahtlevalt. Ehitusplatsil on palju lärmi ja tuleb hüüda et nüüd punkt jääb kaks senti sinna lähemale, ja 3 milli paremale vms, seni kuni täitsa paigas. Poisid ikka hüüavad niisama või karjuvad üle, aga ma vist nii valjusti ei jaksa karjuda, raadio telefon või mis iganes selle vidina nimi on pistetakse kätte. Enamvähem saan hakkama, kuni mingil hetkel läheb nurk liiga väikseks ja minusugune ometi mitte sugugi nii lühike inimene ei ulatu enam masinani nii nagu ta üles on pandud, teine praktikant tuleb asemele. Mul on väikesed süümekad..kuigi ma ei saa ju pikemaks kasvada eks ole:S:)

Järgmine objekt.. see on hetkel neljakorruseline kuid kuuekorruseliseks saada tahtev maja, meil tuleb märkida paneelide nurgakohad. Võtan kogu oma kõrgusekartuse kokku ja peidan sinna kust teda enam ei tunne, kuigi lapsena julgesin ainult mööda seinu koolis käija, ja kehka õpetaja isegi teadis, et kardan kõrgust paaniliselt, nii et mingit loomingulist rööpakava pole ma kunagi suutnud esitada. Aga jah, kõrgusekartusele siin elus ruumi pole, ütlen endale, panen kaska pähe ja läheb redelitest ronimiseks, seisan siis kuskil täitsa ääre kõrval, ja korraga märkan et ehk ei kardagi. Kuid alla ronida on jälle hirmus:S:D üks poolteist tundi jälle märgime punkte.

Siis veel üks objekt, selle koha pealt on kogu brigaad juba nõus, see on lihtsalt jube(ehitajate keeli porno;). Kaevuri juht jalutab möödaobjekti, siis võtab ja hakkab kaevama, kaevad kanalisatsiooniluugi maha, mingi "nachalnik stolbika" tuleb taga sõimlema jne..kaaos ühesõnaga. Väljakutsest hoolimata on eeltöö meie töö võimaldamiseks tegemata, nii et lähme järgmisele objektile, tegemist ühe põneva majaga kus kõik seinad vist valatud, mitte blokkidest, üks isegi kumer. Märgime põrandale ja seintele trepipunktid.

Vahepeal Tallinna Autobussikoondise sööklasse, see tähendab et täna on hea päev, isegi süüa saab;), ja siis edasi. Veel üks kumerate seintega põnev maja, siis jälle see pornoobjekt:) , kus ikka miskit pole valmis, lähme uuesti ära. Sõidu ajal vist need pornomehed helistavad ja ütlevad, et kas te ikka tulete õhtul veel. Muidugi iga väljakutse maksab, ja huvitav kes tellija on? Pole kindel aga kuna tegemist teedeehitusobjektiga siis vist riik. Siis veel üks objekt. Kõik asjad paiknevad muidugi linna eri otstes, ja oma ajaportsu seisame ummikutes ka. Aga umbes nüüd on asi läbi, kell 17.34 saan Kristiine ristmikul maha ja veeren tipatapa poolsurnult hipodroomi poole ja sealt koju. Vässu. Getting things done koolitusele ei jõudnud lihtsalt, ei ajaliselt ega füüsiliselt.

Üritan võtta kokku learning pointid. Kahtlemata neid on. Aga väsimus on nii suur et küsin endalt õpitu nautimise asemel kuidas ometi võisin olla nii totu ja uskuda, et jäängi siia kogu suveks:S:S:DTotu:)

Niisiis küsin endalt mida teen mina selles maailmas, kus peategelased on enamvähem kõik ühte nägu, füüsilisest tööst meeletult tugevad, T-särgikujuliste päevitusrantidega ja tolmuse näoga mehed, kelle välimus viitab, et nad võiksid olla lihtsalt tavalised prükkarid, kes ostsid oma ülikulunud Nike püksid kaltsukast, ja vaid käel on neil miskipärast Rolexit meenutav asjandus. Kuidas sobin aga mina sinna maailma, ja kas sobingi?

Aga järgmine hetk ma mõtlen kuidas ma ikkagi naudin neid vastuseid, mis ma oma ehk kohati totulikele küsimustele sain, kuidas ma naudin mõtteid oma erialast, ja korraga on kõik jälle hästi, ma olen jälle see sama inimene kes tunneb, et maailm on valla ja elu on ilus ja sel hetkel võiks ma vanduda, et ma naudin iga hingetõmmet, välja arvatud vist siis kui magan nagu nott välja oma ehituskogemusi, või noh siis ka aga alateadlikult;)

Niipalju siis heietamisest, nüüd AIESECi järgimise aasta planeerimise juurde:)

Elagu töösipelgad!!:)....aga siiski, ükspäev saab must sipelgate boss:)