Jaanipäev 2007 emotsioonid//Jaaniussid ja keset ööd järve keskel lebamine..võimas:D

Kääriku on üli, ja kuigi see aasta me vaid tsillisime osa võtmata, siis järgmisel aastal olen hea meelega ka osa võtmas.

Mõned emotsioonid: tegemist polegi nii suure üritusega kui olin arvanud, kuigi rahvast ja telke oli ikkagi võimasalt palju. Tudengitunne on võimas asi, ja kuigi pean arengut ja sihikindlust elus vajalikuks, sain veel ja veel kord aru, et mingil juhul ei kavatse ma loobuda mõttetust kuid omamoodi väga mõttekast vegeteerimisest, nagu lõpmatu piibutsill, juhuslikud vestlused, uued inimese, kelle ambitsioon polegi ehk nii äge, kuid kes lihtsalt tulevad lambist su juurde ja nt otsivad Oliver Tsarskit, keda me ei kohanudki, kuid kellest sai naljanumber nii et kõht krampis:)

Veel, mõnes mõttes oli uudne näha sellist läbu. Ma hoidun andmast sellele asja osale mingit hinnangut, sest kui palju ma ka pole endalt küsinud mis see hinnang olla võiks, mul puudub konkreetne ja mitte iseenesele vasturääkiv seisukoht. Aga jah, tegemist oli paljude, kuigi loomulikult mitte kõigi jaoks suure suure läbuga, kust otsiti juhuslikke sebimisi ja põhjust nina täis võtta. Mis ongi ju üsnagi tudengilik ja täitsa lubatud pingete maandamisviis.

Ja muide, mängude üks osa oli naiste mudamaadlus, mis tekkitas ohtralt huvi jaanipidulistes. Tegemist minu silmis vähemalt kõrvaltvaatajana küll suht jubeda asjaga, sest minu arvates on naise puhul võtmesõna tema naiselikkus, mis aga kaob kui ta korraga maadlema hakkab. Samas, usun et osaledes on see nagu iga muugi sport väga kaasahaarav. Kuid nagu ma ütlesin, mulle ei meeldinud eriti.

Selle jaaniöö erilisus minu jaoks:

Lahkusin mudamaadluse poolfinaali paiku kohast kus olid kõik, sest tundsin et ei taha seal hetkel olla, kuid teadmata, kuhu niisiis minna. Ja õnneks poolkogemata kohtasin tol hetkel nelja tüdrukut kes minu jaoks tegid Jaaniöö eriliseks. Me otsisime metsas Jaaniuusse!!!!!Pean ütlema, et see oli minu elus esimene(!) kord neid leida või isegi nende eksistentsi üle järgi mõelda ja selles veenduda. See oli lihtsalt eriline-eriline!!!:):)

Need tudengid olid üsnagi hipilikud..oli pime ja ma ei tunne neid uuesti nähes ilmselt kunagi ära, kuid nendega veetsin ühed väga väga toredad poolteist tundi koos kohalikega lõkke ääres istudes, jaaniusse kogu oma säras pähe korjates ja lobisedes. Siis tuli aeg tagasi liikuda oma seltskonda. Pean tunnistama, et mõnes mõttes avas see kogemus päris natukene mu arusaamist meeste mõttemaailmast. Sellest vist hetkel ei kommenteerikski rohkem, kui et avastasin et mind huvitavad väga psühholoogilised argumendid, mis põhjustavad ja kaasnevad meeste iseloomuomadustega. Ainus ühtne ja üldistav järeldus minu poolt on, et meestel on huvitav mõttemaailm:)

Kõige võimsam asi aga, mis võimaldas jällegi end proovile panna, oli otsus kell neli hommikul ikkagi see umbes 7 meetri kõrguselt olevalt hüpekalt vette hüpe ära teha. Võin julgelt öelda, tehtud:P!! Ja siis ujusin ühele poole üle järve, ja siis teisele tagasi. Äge. Ja kõigekõigem veel on olla siis, kui vihma tibutab ja leban keset järve ja on alles valgeks minemas. Ja elu tundub kui peopesal, ja kõik nii hommikune, niivõrd ärkamas veel. Ja ma olen vähemalt ühe elu, enda elu kuningas, kes otsib ja leiab teid tasakaaluni kõigega. Ja ma olen häppi, ja ma olengi õnnelik!!!!!!

Ja kell neli öösel, täiesti kainena pärast u40 minutit kestnud ujumist tegin mitme kuu jooksul esimese suitsu vihma käes jalutades. Ja olin vaba, ja tundsin elu.

Jaanipäev oli kogemusterohke. punkt:)