Sellest, kuidas ma Käärikule hääletasin

Jupidupiduu,

Ongi möödas veel üks Jaanipäev mu elus:)

Järgnev lugu kirjeldab mu kohalejõudmist 22-24juuni Käärikul(Otepää lähistel) toimunud tudengite suvemängudele.

Niisiis, reedel, pärast järjekordset tööpäeva, mis oleks pidanud olema lühendatud kuid mul nagu tavaliselt polnud, jõudsin järeldusele: ma vajan väljakutset, eneseületust. Kusikilt lugesin sellist lauset nagu "Anna mulle väljakutse, ma kutsun ta välja" , ja see on üheks mu põhimõtteks saanud. Aga nagu elus ikka, ega miskit eriti ette ei tooda, kõik peab ise välja otsima. Ja hetkel, kui ma viimasel minutil Kääriku kasuks olin otsustanud, ja samas kuulsin et mulle broneeritud kohaga auto enne mu töö lõppu linnast lahkub, oli uue väljakutse iseloom selge. Ma hääletan! Ütles sisehääl. Üksi, ei hakka kartma vms:)

Tegelikult olen tuttav mitmete hääletamislugudega, ja Lillu poolt olen pärast ta retki rohkelt infi(tnx kall;).

Aga olgem ausad, kaart näppu võtta ja pöial püsti ajada on ikka natuke raskem kui abstraktne lubadus kogematut mitte karta vms. Dämit, väita et ma ei kartnud oleks läbi ja lõhki vale, aga mingis mõttes oli see närvikõdi isegi nauditav. Aga jõuan siis loo endani.

Algne plaan oli minna läbi Tartu, kuid Tartu maanteel korjas mind peale Viljandisse suunduv huvitav ja tore juht, minust paar aastat vanem neiu, florist. Ise palju hääletanud Eestis ja ütles et hääletajaid peale võtta on tema jaoks vaimne kohustus sest tedagi nii palju aidatud selles. Niisiis temaga jõudsin huvitava vestluse saatel Viljandini, ja isegi õige teeotsani juhatas ta mind!Nii palju on maailmas ikka toredaid inimesi:) Pärast seda sõidutasid mind veel õige natuke kahtlane noormees, kes ütles et "Oled sa ikka kindel et tahad Holstres(maanteeäärne küla kust edasi ta ära keeras) maha minna, see on imelik koht:P" ja siis kontakandmeid uuris, siis tore noor naine oma vanemat sorti sugulasega, kes olid mind mingiks tuttavaks Jaanaks pidanud ning mulle rääkisid, miks Mustla eriline koht on ja lõpus kui juba väga väsinud olin siis pensionärist klassikat kuulav tore onkel, kes tähtsa häälega lausus.."mina..tead sa..olin omal ajal juustusuurmeister". Otepääl pani ta mu maha ja sealt juba edasi Viide autoga, sest poisid miskipärast kokutasid Tartus nii kaua(mehed:P!), et olles varem Tallinnast tulema hakanud ja tulles ühe autoga jõudsin ma neist hääletades ikka ette!

Niisiis, ma sain asjaga hakkama. Kokkuvõtteks veel natuke statistikat, Tallinnast kuni Kääirkuni 4 autoga, ühtki autot ei oodanud üle 15 minuti, Tallinnas võeti Lennujaama valgusfoori juures pärast 10 minutit seismist peale ja tegemist oli täiesti ohutu tripiga. Ma olin uhke enda üle igastahes, sest olin võitu saanud ühest oma hirmudest!