Monday, July 9, 2007

Ukrainlased ehk Ivana Kupala pidu

Sattusin üks õhtu poolkogemata ukraina tädide ja onklite keskele. Seal oli isegi tuttavaid nägusid, ja avastasin et kuigi pole ukraina keelt mitu head aastat kuulnud saan ikka veel aru sellest. Tegelikult olen poolenisti ukraina verd, fakt, millest olen üsna järjepidevalt põgenenud. See nädalavahetus sain aru, et mis iganes veri mul ka pole, ja kui iganes omamoodi armsad nad ka polnud, mina olen oma otsuse teinud, ma olen eestlane, puhastverd eestlane. On asju millest peab loobuma, et omandada teisi asju. Ma loodusin sellest osast oma elus, ja ei kahetse seda, sest ainult nii olen suutnud võita nii-nii palju juurde.

Omamoodi kultuurishokk oli see isegi..kuid igastahes positiivne kogemus:)

Friday, July 6, 2007

random thoughts in the middle of the night and "how are you" -"great" -conversationstheory

hmm..it's 3 am, sun is rising and I have not gone to sleep yet.

after a silly chat full of laughing in msn I feel suddenly tired of goalsetting, tired of planning, tired of organising. I feel I need to vegetate a bit. the feeling has nothing to do with the chat, I guess the laugh just magicly made my mind free to see this.

Actually it is so funny, that people I have met lately ask me why am I in such a good mood even though I'm not really in any extraordinary good mood, it's just the normal good mood. I've found myself analyzing the meaning of "How are you?" "Great" conversations. Sometimes I'm not great, but you never get to hear anything but great from me. But the funny thing I discovered was when I asked myself whether I'm actually lying with answering this question that way. I mean we all know that it's a good custom, and the person asking it really doesn't want to hear all the shit happening in life in the answer. But still, I find myself asking from me if I ever lie giving this answer?

And what I've found out is that I personally really don't lie with this, just somehow there's an emotion that is created within of my nerves that convinces me that this is the truth before I say anything. But I mean if just asking a person "how are you" works same way on everybody as it does work on me, making the nerves produce the "it's great"-emotions, then what a contribution would it be if every single person would ask this question from 3 more people on dayly basis. And what if we increase this number.. All the world would have the "I feel good" emotion:D

And the more happyness I put into my "great" , the greater it gets:););)

So I mean, this was some philosophy, but actually, I don't need philosophy, I need vegetation.

But yeah, let's contribute on the worlds happyness:P I mean, really, how are you:)??

"Kelner, miks mu taldrik märg on?" "Sir, see on teie supp."

Wednesday, July 4, 2007

Some reasons "why" ..and some ways "how"..

Sometimes people come into your life and you know right away they were meant to be there...to serve some sort of purpose, teach you a lesson, or to figure out who you are or who you want to become. You never know who these people may be but you lock eyes with them and you know that very moment that they will affect your life in some profound way.

And sometimes things happen to you at the time that may seem horrible, painful, and unfair, but in reflection of you realize that without overcoming those obstacles you would never would realize your potential, strength, will power, or heart.

Everything happens for a reason. Nothing happens by chance or by means of luck. Illness, love, and lost moments of true greatness and sheer stupidity all acure to test limits of your soul. Without these small tests, life would be like a smoothly paved, straight, flat road to know where safe and comfortable but dull and otterly pointless.

The people you meet affect your life. The successes and the downfalls that you experience can create whom you are and the bad experiences can be learned from. In fact they are probably the most poignant and important ones. If someone hurts you, betrays you, or breaks your heart, forgive them because they have helped you learn about trust and the importance of being cautious to whom you open your heart to.

If someone loves you, love them back unconditionally, not only because they love you, but also because they are teaching you to love and open your heart and eyes to little things. Make everything count. Appreciate everything you possibly can, for you may never experience it again.

Talk to people whom you have never talked to before and actually listen. Let yourself fall in love, break free, and set your sights high. Hold your head up because you have ever right to. Tell yourself you're a great individual and believe in yourself, no on else will believe in you. Create your own life and then go out and live it.

Monday, July 2, 2007

Laulupidu

See lihtsalt on iga kord nii võimas. Ja iga kord on nii hea teada, et ikka käisin ära:)

..ja kuulen jälle "Looja, hoia Maarjamaad" ja ülalt vaatab alla päikeseline sinine taevas, Eesti taevas!

THE Rule

Life should NOT be a journey to the grave with the intention of arriving safely in an attractive and well preserved body, but rather to skid in sideways, champagne in one hand - strawberries in the other, body thoroughly used up, totally worn out and screaming "WOO HOO - What a Ride"!

Monday, June 25, 2007

Jaanipäev 2007 emotsioonid//Jaaniussid ja keset ööd järve keskel lebamine..võimas:D

Kääriku on üli, ja kuigi see aasta me vaid tsillisime osa võtmata, siis järgmisel aastal olen hea meelega ka osa võtmas.

Mõned emotsioonid: tegemist polegi nii suure üritusega kui olin arvanud, kuigi rahvast ja telke oli ikkagi võimasalt palju. Tudengitunne on võimas asi, ja kuigi pean arengut ja sihikindlust elus vajalikuks, sain veel ja veel kord aru, et mingil juhul ei kavatse ma loobuda mõttetust kuid omamoodi väga mõttekast vegeteerimisest, nagu lõpmatu piibutsill, juhuslikud vestlused, uued inimese, kelle ambitsioon polegi ehk nii äge, kuid kes lihtsalt tulevad lambist su juurde ja nt otsivad Oliver Tsarskit, keda me ei kohanudki, kuid kellest sai naljanumber nii et kõht krampis:)

Veel, mõnes mõttes oli uudne näha sellist läbu. Ma hoidun andmast sellele asja osale mingit hinnangut, sest kui palju ma ka pole endalt küsinud mis see hinnang olla võiks, mul puudub konkreetne ja mitte iseenesele vasturääkiv seisukoht. Aga jah, tegemist oli paljude, kuigi loomulikult mitte kõigi jaoks suure suure läbuga, kust otsiti juhuslikke sebimisi ja põhjust nina täis võtta. Mis ongi ju üsnagi tudengilik ja täitsa lubatud pingete maandamisviis.

Ja muide, mängude üks osa oli naiste mudamaadlus, mis tekkitas ohtralt huvi jaanipidulistes. Tegemist minu silmis vähemalt kõrvaltvaatajana küll suht jubeda asjaga, sest minu arvates on naise puhul võtmesõna tema naiselikkus, mis aga kaob kui ta korraga maadlema hakkab. Samas, usun et osaledes on see nagu iga muugi sport väga kaasahaarav. Kuid nagu ma ütlesin, mulle ei meeldinud eriti.

Selle jaaniöö erilisus minu jaoks:

Lahkusin mudamaadluse poolfinaali paiku kohast kus olid kõik, sest tundsin et ei taha seal hetkel olla, kuid teadmata, kuhu niisiis minna. Ja õnneks poolkogemata kohtasin tol hetkel nelja tüdrukut kes minu jaoks tegid Jaaniöö eriliseks. Me otsisime metsas Jaaniuusse!!!!!Pean ütlema, et see oli minu elus esimene(!) kord neid leida või isegi nende eksistentsi üle järgi mõelda ja selles veenduda. See oli lihtsalt eriline-eriline!!!:):)

Need tudengid olid üsnagi hipilikud..oli pime ja ma ei tunne neid uuesti nähes ilmselt kunagi ära, kuid nendega veetsin ühed väga väga toredad poolteist tundi koos kohalikega lõkke ääres istudes, jaaniusse kogu oma säras pähe korjates ja lobisedes. Siis tuli aeg tagasi liikuda oma seltskonda. Pean tunnistama, et mõnes mõttes avas see kogemus päris natukene mu arusaamist meeste mõttemaailmast. Sellest vist hetkel ei kommenteerikski rohkem, kui et avastasin et mind huvitavad väga psühholoogilised argumendid, mis põhjustavad ja kaasnevad meeste iseloomuomadustega. Ainus ühtne ja üldistav järeldus minu poolt on, et meestel on huvitav mõttemaailm:)

Kõige võimsam asi aga, mis võimaldas jällegi end proovile panna, oli otsus kell neli hommikul ikkagi see umbes 7 meetri kõrguselt olevalt hüpekalt vette hüpe ära teha. Võin julgelt öelda, tehtud:P!! Ja siis ujusin ühele poole üle järve, ja siis teisele tagasi. Äge. Ja kõigekõigem veel on olla siis, kui vihma tibutab ja leban keset järve ja on alles valgeks minemas. Ja elu tundub kui peopesal, ja kõik nii hommikune, niivõrd ärkamas veel. Ja ma olen vähemalt ühe elu, enda elu kuningas, kes otsib ja leiab teid tasakaaluni kõigega. Ja ma olen häppi, ja ma olengi õnnelik!!!!!!

Ja kell neli öösel, täiesti kainena pärast u40 minutit kestnud ujumist tegin mitme kuu jooksul esimese suitsu vihma käes jalutades. Ja olin vaba, ja tundsin elu.

Jaanipäev oli kogemusterohke. punkt:)

Sellest, kuidas ma Käärikule hääletasin

Jupidupiduu,

Ongi möödas veel üks Jaanipäev mu elus:)

Järgnev lugu kirjeldab mu kohalejõudmist 22-24juuni Käärikul(Otepää lähistel) toimunud tudengite suvemängudele.

Niisiis, reedel, pärast järjekordset tööpäeva, mis oleks pidanud olema lühendatud kuid mul nagu tavaliselt polnud, jõudsin järeldusele: ma vajan väljakutset, eneseületust. Kusikilt lugesin sellist lauset nagu "Anna mulle väljakutse, ma kutsun ta välja" , ja see on üheks mu põhimõtteks saanud. Aga nagu elus ikka, ega miskit eriti ette ei tooda, kõik peab ise välja otsima. Ja hetkel, kui ma viimasel minutil Kääriku kasuks olin otsustanud, ja samas kuulsin et mulle broneeritud kohaga auto enne mu töö lõppu linnast lahkub, oli uue väljakutse iseloom selge. Ma hääletan! Ütles sisehääl. Üksi, ei hakka kartma vms:)

Tegelikult olen tuttav mitmete hääletamislugudega, ja Lillu poolt olen pärast ta retki rohkelt infi(tnx kall;).

Aga olgem ausad, kaart näppu võtta ja pöial püsti ajada on ikka natuke raskem kui abstraktne lubadus kogematut mitte karta vms. Dämit, väita et ma ei kartnud oleks läbi ja lõhki vale, aga mingis mõttes oli see närvikõdi isegi nauditav. Aga jõuan siis loo endani.

Algne plaan oli minna läbi Tartu, kuid Tartu maanteel korjas mind peale Viljandisse suunduv huvitav ja tore juht, minust paar aastat vanem neiu, florist. Ise palju hääletanud Eestis ja ütles et hääletajaid peale võtta on tema jaoks vaimne kohustus sest tedagi nii palju aidatud selles. Niisiis temaga jõudsin huvitava vestluse saatel Viljandini, ja isegi õige teeotsani juhatas ta mind!Nii palju on maailmas ikka toredaid inimesi:) Pärast seda sõidutasid mind veel õige natuke kahtlane noormees, kes ütles et "Oled sa ikka kindel et tahad Holstres(maanteeäärne küla kust edasi ta ära keeras) maha minna, see on imelik koht:P" ja siis kontakandmeid uuris, siis tore noor naine oma vanemat sorti sugulasega, kes olid mind mingiks tuttavaks Jaanaks pidanud ning mulle rääkisid, miks Mustla eriline koht on ja lõpus kui juba väga väsinud olin siis pensionärist klassikat kuulav tore onkel, kes tähtsa häälega lausus.."mina..tead sa..olin omal ajal juustusuurmeister". Otepääl pani ta mu maha ja sealt juba edasi Viide autoga, sest poisid miskipärast kokutasid Tartus nii kaua(mehed:P!), et olles varem Tallinnast tulema hakanud ja tulles ühe autoga jõudsin ma neist hääletades ikka ette!

Niisiis, ma sain asjaga hakkama. Kokkuvõtteks veel natuke statistikat, Tallinnast kuni Kääirkuni 4 autoga, ühtki autot ei oodanud üle 15 minuti, Tallinnas võeti Lennujaama valgusfoori juures pärast 10 minutit seismist peale ja tegemist oli täiesti ohutu tripiga. Ma olin uhke enda üle igastahes, sest olin võitu saanud ühest oma hirmudest!