Sattusin üks õhtu poolkogemata ukraina tädide ja onklite keskele. Seal oli isegi tuttavaid nägusid, ja avastasin et kuigi pole ukraina keelt mitu head aastat kuulnud saan ikka veel aru sellest. Tegelikult olen poolenisti ukraina verd, fakt, millest olen üsna järjepidevalt põgenenud. See nädalavahetus sain aru, et mis iganes veri mul ka pole, ja kui iganes omamoodi armsad nad ka polnud, mina olen oma otsuse teinud, ma olen eestlane, puhastverd eestlane. On asju millest peab loobuma, et omandada teisi asju. Ma loodusin sellest osast oma elus, ja ei kahetse seda, sest ainult nii olen suutnud võita nii-nii palju juurde.
Omamoodi kultuurishokk oli see isegi..kuid igastahes positiivne kogemus:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment